Kuna Padjaklubi eurovisioonisõbralik liige oli sunnitud mõnusa ajaveetmise asemel Padjaklubis oma aja kulutama hoopis WC-s, üritades magu välja oksendada, sest seltsiliseks oli üks äge kõhuviirus, siis on meil täiesti jäänud kajastamata laupäeval aset leidnud Eesti Laulu esimene poolfinaal. Kusjuures siiani on arusaamatu, kas ägeda oksendamise põhjustas tõesti kõhuviirus või oli süüdi hoopis Eesti Laul.

Üle poolte esitustest olid öökimaajavalt jubedad. Lavale olid kooserdanud esinema inimesed, kel oli see vist esimene kord üldse live-s midagi laulda. Märksõnadeks olid olematud lauluhääled, viisipidamatus, oskamatus laval liikuda ja koledad kostüümid.

Täitsa nutt tuli peale, kui laval taidlesid Milky Whip ja Mia. Esimene andis vist ühe õudseima etteaste, mida Eesti Laulul eales nähtud, seda on isegi võimatu sõnadega kirjeldada.  Teine oli lavale tarinud tantsijad ja mustkunstnikud ja Arné Niidu kleidi ning taustalauljaks Artjom Savitski, aga mõjus ise nii mannetult, et oleks vabalt võinud mikri Savitskile üle anda. Artjomi kaks lauset olid ainsad, mis laulmisena kõlasid.

Hirmus oli ka Janne Saar. Väidetavalt olla see Los Angeleses resideeruv neiu just plaadilepingu sõlminud.  Kas need plaadifirma esindajad on kurdid või? Janne Saarel tuleks laulmise asemel kiiresti mõni uus hobi leida, sest milleks inimesi piinata.

POP Maniacsi oli üsna ebameeldiv kuulata ja ausalt öelda, ka vaadata. Videos enam-vähem kepsakalt tantsu löönud ja laulnud punt pani live-s täitsa mööda. Igaüks ajas oma rida ja lavalt kostus üks suur kokofoonia.

Soundclear jäi silma ajuvaba inglise keele häälduse ja õõvastava sõnumiga isa suremisest ja matustest, mis kanti ette lustliku muusika saatel. Erasmus Rotterdamist võis uhkeldada nohuse kuid sellest hoolimata ägeda laulja Taavi Petersoniga kuid eurovisoonile täiesti sobimatu lauluga.  August Hunt meenutas laval mingit kultuurimaja tohmude bändi, mille liikmed on enne esinemist nii mõnedki õlled libistanud ja siis laval oma meelest väga lahedalt taidlevad, aga tegelikult kõigile äärmiselt lollaka mulje jätavad. Loss Paranoias oli nii mittemidagiütlev, et ei jäänud meeldegi. 

Tegelikult jääbki järele kaks esinejat, kes laulsid ilusti ja ennast laval lolliks ei teinud ning need on Ott Lepland ja Liis Lemsalu. Otil oli paraku üsna igav  (kuigi, oh-ah, kui sügavmõtteline meie interneeduse ajastul nagu mainis žüriiliige Sven Grünberg) ja Liisil mitteeurovisioonilik laul.

Jääme hirmuga ootama Eesti Laulu teist poolfinaali. Niiväga tahaks järgmise nädalavahetuse veeta veidi teisel moel kui WC-potti emmates.

Rubriigid: Soust Sildid: Eesti Laul, eurovisioon Kommenteeri »