Kas normaalne elu on üldse võimalik?
Kroonika ületöötanud ajakirjanik Paavo Kangur rokib jälle. Tänasest Kroonika juhtkirjast loeme, mis võib juhtuda kui ületöötanud ajakirjanik Venemaale lasta.
Väljavõte Kroonika.ee-st
Teeme Kroonikale ettepaneku anda välja kogutud teosed Paavo Kanguri juhtkirjadega. Seniks aga meenutusi Paavo varasematest šedöövritest: juhtkiri üleskaevatud teedest ja juhtkiri suvisest Eestist.
Allikas: Kroonika.ee
Harriet Toompere, foto: draamateater.ee
Naised, mis on teie meelest olulisem, kas triigitud riided või pestud pea?
Loodame, et suurem osa teist vastab, et pestud pea. Selleks ei pea olema mingi opakas beib, et ihupuhtust triigitud riietest kõrgemalt hinnata.
Seepärast oli Padjaklubi väga imestunud kui luges, et näitleja Harriet Toompere käis kuu aega pesemata peaga ringi, sest olulisemad olid triigitud riided ja koristatud toad. Kuu aega pesemata peaga?!? Ja mida arvas sellest tema mees Mait Malmsten? Oli rahul oma läikiva kodu, pressitud pükste ja räpase naisega?
Harriet seletab küll, et teda tabas teise lapse sündides krahh, ta tahtis kogu aeg hakkama saada ega andnud endale aru, et ta ei jaksa ja on väsinud. See kõik on mõistetav, aga kui Harriet sattus peeglisse vaatama ja nägi seal oma võidunud pead, kas siis tõesti ei tekkinud tahtmist järjekordne Maidu püksipaar triikimata jätta ja selle asemel pea ära pesta? Veame kihla, et peapesu võtab vähem aega kui pükste pressimine. Kiirelt tehes ja pähejäetavat palsamit kasutades saab hakkama paari minutiga.
Nagu näha, unustas Harriet teise lapse sündides kõige olulisema ehk iseenda. Ükskõik kui palju on teil lapsi või kui nõudlik mees, kõige olulisem on leida aega iseendale. Hoolitseda enda eest. Tegeleda sellega, mis meeldib iseendale. Lõppude-lõpuks, mis tähtsust on koristamata tubadel ja pesemata nõudel kui iseenda vajadused on täiesti rahuldamata ja ihu kasimata? Seisad oma pulkas, rasvaste juustega keset läikimalöödud tuba ja mõtled, et küll oled õnnelik?
Õnneks tuli Harrietil mõistus pähe ja ta hakkas mõtlema, mida ta tegelikult teha sooviks. “Minna jalutama. Hingata värsket õhku, vaadata puid ja taevast. Või lugeda. Aga mis mind takistab? Noh, need nõud ja riided… Aga tegelikult ma ju saaksin praegu minna! Ja ma andsin endale selle aja. Kuulates iseennast. See on õudselt tähtis! Lubada endale mõnusaid asju, kas või massaaži.”
Allikas: Kroonika
Stig Rästa "Eesti laulu" laval
Laupäeval aset leidnud “Eesti laulu” järel on üks peamisi jututeemasid Getter Jaanile kaotanud Outloudzi laulja Stig Rästa pettunud nägu, millel ETV kaamera otsesaates pikalt peatus. Fännid halavad, et oh kui kahju on Stigist ja oh see tema kurb nägu!
Stig Rästa ise üritab millegipärast muljet jätta, et pettunud ta küll ei olnud vaid hoopis rahul, võttes sel teemal sõna nii Facebookis kui Õhtulehes. “Ma ei ole päris kindel, miks ma sellist pettunud nägu tegin, aga ma ei ole pettunud, vaid rahul – seal Düsseldorfis ma ilmselt põruks selle igava looga. See pettumusenägu oli hetkeline – et miks nüüd siis niimoodi –, aga see läks üle juba teel lava taha. Sain aru, et mis siin ikka pettuda, kõik on tegelikult ülihästi,” selgitab Stig.
Padjaklubile on arusamaatu, et miks on tundeid, oma pettumust ja kurbust, vaja varjata ja häbeneda? Milleks üldse võistlusel osaleda kui mitte sooviga võita? Põhiline on osavõtt mitte võit blaa-blaa on ju jama. Miks on vaja jätta muljet, et hoolimata kaotusest on kõik ikka ülihästi? Suures plaanis on kõik muidugi ülihästi – tervis korras, lähedased alles jne. Aga ka väiksed võidud ja kaotused tuleb emotsionaalselt läbi elada. Pole vaja teha nägu, et tegelikult on jumala ükskõik. Kui on ükskõik, siis istu parem kodus teleka ees ja vaata võistlust sealt.
Pealegi ei meeldi tuimad, ükskõiksed inimesed kellelegi. Miks meeldib Getter Jaani rahvale? Üks põhjus on see, et ta ei häbene oma tundeid. Ta ei häbene tunnistada, et tahab nii väga Eurovisioonile ja see on tema elu unistus. Las siis sõidab Düsseldorfi keegi, kes seda tõesti kogu hingest tahab.
Rahval on kindlasti veel meeles superstaarisaatest välja hääletatud ja pisaratesse uppuv Getter, kes ei suutnud lõpulaulu laulda, sest nutt tuli kogu aeg peale. Vaatajad sulasid ja Getter sillutas sellega tee nende südametesse.
Nii et ärge häbenege kaotades oma pettumust ja kurbust. See on normaalne ja inimlik.
Allikas: Õhtuleht
Rubriigid: Tähelepanekud 
Sildid: Eesti Laul, eurovisioon, Getter Jaani, Outloudz, Stig Rästa 
Kommenteeri »
Kujutage ette, et saabute koju ja teie ukselingi küljes tilpneb selline räigus nagu pildil. Sure viha ja häbi kätte ära. Sulaselge laim ju.
Kusjuures linna peal levivad kuuldused, et selline reklaamikampaania ei ärrita mitte ainult Keskerakonna vastaseid vaid on välja vihastanud ka paljud nende potentsiaalsed valijad, venelased ja pensionärid. Pigem hoopis antikampaania.
Padjaklubi huvitab, et kes kes on sellise haige vaimusünnitise taga? Kas äkki kesikute reklaamiideoloog Paavo Pettai?
Ise küsimus on, kas minu välisukse kasutamine Keskerakonna reklaamikampaaniaks minult luba küsimata on üldse seadusega kooskõlas? Arvake ära.
Võeh!
PS. Padjaklubil tekkis tegelikult veel üks samalaadne idee mida Keskerakonna reklaamiautoritele olemasoleva kampaania jätkuks soovitada. Kasutades ära Tallinna ühistranspordi reisisaatjate võrgustikku, võiks bussis ja trollis sõitvate inimeste seljale kleepida salaja rohelisi Post-It kleepekaid, kirjaga: “Lähen valima! Valin Edgar Savisaare, Nr 609″.
Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, foto: delfi.ee
Järjekordne tõestus eestlasest kui hullust tööloomast. Ene-Liis Semperil ja Tiit Ojasool käisid kodus külalised viimati kümme aastat tagasi.
Külalisi ei käi neil mitte sellepärast, et nad neid ei tahaks või oleksid ebapopulaarsed vaid sellepärast, et nad on kogu aeg tööl. No tere talv! See näitab järjekordselt, kuidas eestlastel on prioriteedid paigast ära. Lähedastega aja veetmisele eelistatakse ikka tööd.
Meenutagem või värsket abielunaist Anna Maria Veidemann Makkot, kes oma abikaasaga lõbutsemise asemel vuhtis üle 12. tunniseid tööpäevi. Ja oli uhke pealegi.
Värskes Anne&Stiilis teeb Justin Petrone väga õige avalduse ehk nagu ta ise ütleb, fundamentaalse tõdemuse – eeldada andunud töölepühendumist on vägivald ühe peamise inimõiguse kallal. Inimesel on õigus isiklikule elule, õigus olla sõber, elukaaslane, lapsevanem. Eestis paraku ei riku seda inimõigust ainult tööandjad, kes oma alluvatelt ületunnitööd eeldavad, vaid ka töötajad ise vabatahtlikult. Paljud on käskimatagi nõus oma isikliku elu ohvriks tooma ja hullunult rabama.
Kas siis eestlasest palgatöölise südames on pidevalt hirm kaotada oma nö üheksastviieni, aga tegelikkuses kaheksastüheksani töökoht? Kas on pidevalt vaja tõestada kui vinged tegijad nad on? Või inimesed lihtsalt ei oskagi enam isiklikku elu elada ja neil hakkab igav? Või lausa põgenevad oma isikliku elu eest, sest see ei paku neile rahuldust?
Eks põhjuseid ole igasuguseid. Meil on neist inimestest kahju, kes oma parimad aastad hullunult tööd vuhtides mööda saadavad ja alles elu õhtul mõistavad, et kõige olulisem on jäänud tähelepanuta – tema ise, tema lähedased ja sõbrad.
Allikas: Kroonika 28.02.2011
Rubriigid: Tähelepanekud Sildid: Anna Maria Veidemann Makko, Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, töö Kommenteeri »
Töökas Anna-Maria Veidemann-Makko, foto: gossip.ee
Tee tööd, näe vaeva ja siis tuleb ka armastus. Mida suurema osa oma päevast täidad töörabamisega, seda õnnelikum oled, arvab valdav enamus eestlasi. Hommikut tuleb alustada mõttega tööst ja magama tuleb minna mõeldes tööle. Tore oleks kui tööga seotu ka unenägudest läbi käiks.
Kui küsid, et kuidas läheb, siis vastab tüüpiline eestlane – töö tähe all! Kui pühendud tööle, siis teenid ära kaasmaalaste tunnustavad pilgud ja peanoogutused.
Padjaklubi meelest on see õõvastav. Vaevalt keegi vanuigi surivoodil lebades mõtleb õnneliku ja rahuloleva ohkega tagasi aegadele, mis sai veedetud konditsioneeritud õhuga kontoriruumes, küür seljas, arvutiklahve tagudes. Või siis kuskil liini taga konservikarpi kilusid ladudes.
Üsna tihti käib ajakirjandusest läbi tegelasi, kes tähtsalt kiitlevad kui palju nemad ikka tööd teevad. Täna avastas Padjaklubi jälle ühe sellise, TV3 uudiste reporteri Anna-Maria Veidemann-Makko, poliitik Andra Veidemanni ja professor Rein Veidemanni tütre. “Üheksatunnised tööpäevad on täiesti tavapärased. Pole sugugi harv juhus, et pärast päevauudiste tegemist lähen õhtul mõnele seltskonnaürituse või sünnipäeva võttele,” jutustab Anna-Maria, et rekordpäevad kujunevad julgelt 12 tundi pikaks.
Kahe tööaasta jooksul TV3-s sai Anna-Maria aru, et on täielik töösõltlane ja rabaks veelgi rohkem, kui mees poleks aru pähe pannud. “Esimesel tööaastal ei puhanud ma üldse, siis aga teatas mees, et näeb mind sama palju kui televaatajad ekraanil ja ma pidin midagi ette võtma. Me lihtsalt ei näinud teineteist!“
Padjaklubil tekib küsimus, et kui peale aru pähe võtmist on Anna-Maria tööpäevad 12 tunni pikkused, siis kui pikad olid need enne seda? Kusjuures seda kõike ajal, mil Anna-Maria oli üsna värske abielunaine ja oleks võinud oma aega ka palju mõnusamate ja toredamate tegevustega sisustada.
Palun võtke aru pähe! Eestlaste töötundide arv nädalas on niigi üks Euroopa suurimaid. Uskuge meid, väljaspool kontoriruume on ka elu!
Allikas: Publik
Anni Arro, foto: naminami.ee
Tore kokatüdruk Anni Arro lubas R2-e saates “Siin me oleme”, et teeb uue söögikoha, mille töönimi on Urgas. Urgas hakkab inimestele pakkuma ausat ja lihtsat toitu – kotletti kartulipudruga, koha, salatit ja kogu lugu.
Tore on, ütleme meie, sest söögikohta ei lähe me tavaliselt mitte menüüd lappama vaid tahame mõnusat ja head toitu hea hinnaga.
Anni meelest on Tallinna söögikohtades liiga palju peenutsemist, enamus on restoranid ning lihtsaid bistroosid ja kohvikuid on vähe. Samas on ju kõige olulisem ikkagi toit, mitte see, et sa istud Versace toolil. Padjaklubi nõustub täielikult. Toredaid söögikohti ja vahvaid kohvikuid, kuhu meie oma tagumiku maha tahaks toetada, võib Tallinnas üles lugeda kahe käe pöialdel.
Kui kõle või maitsetu sisekujundus kohe ukselt minema ei peleta, siis peale menüüga tutvumist tahaks tavaliselt söögikohast kaduda nagu s..t lehma ihust. Põhiline probleem on muidugi see, et paarist suhteliselt odavast komponendist kokku keevitatud peene nimega roale on külge keevitatud ka selline hind, et hirmuhigi tuleb otsa ette. Süües ei suuda muule mõelda kui vaid nendele karmidele tundidele, mis selle raha kokku saamiseks tuleb kurjalt prääksuva ülemuse tigeda pilgu all ja pidevalt kokku jooksva arvuti taga küürutada.
Loodame siis, et Anni Urka hinnad tulevad ikka Urkale sobilikud. Mitte ei tahaks lavaššist, juustust ja küüslaugust koosneva asjanduse eest pea 100 krooni maksta nagu Anni Arro käe all tegutsevas kohvikus Komeet. Kodusel toidul olgu ikka ka kodused hinnad.
Siit järgneb aga kohe veel üks probleem. Enamus vähegi normaalseid kohti, st toreda õhkkonna ja talutava hinnatasemega, on paksult rahvast täis. Pole muidugi ime, sest selliseid kohti on tõesti väga vähe.
Näiteks kohvikusse Komeet (mille hinnatase on tegelikult talutavast kõrgem) polnud alguses lõuna ajal üldse võimalik sisse saada. Kui suure ootamise peale ühe laua suutsid krabada, siis tuli toitu oodata veel tunnike ja kui veel kooki-kohvi tahtsid, siis läks üks tund veel peale. Kuidas seal praegu lood on, ausalt öelda ei teagi, sest sinna enam väga minema ei kipu.
Kalamajas asuvasse poppi ja väga normaalse hinnatasemega kohvikusse Boheem pole Padjaklubi juba kolm korda järjest sisse mahtunud, sest kõik lauad on täis ja ootama jääda pole kahjuks aega.
Elevanti Vene tänaval pole õhtuti enam ammu mõtet ilma broneerimata, lihtsalt tuju ajel, sisse sadada jne jne.
Nii et lase käia Anni ja ava Urgas!
Allikas: Publik
